Pointing pairs on esimene tehnika, mis paneb kaks üksust omavahel rääkima, ja need puhastavad kandidaate, mida mingi ühe üksuse skaneerimine kunagi ei puuduta. Idee on lihtne: kui number on ruudu sees lõksus ühel joonel, on see ülejäänud joonelt keelatud.
Võta ruut ja üks number, mis sealt veel puudub. Vaata kõiki ruudu lahtreid, kus see number on veel kandidaat. Kui kõik need asuvad samas reas, siis olenemata sellest, milline lahter numbri lõpuks võtab, satub see sellesse ritta. Ruut peab numbrit kuskil sisaldama, seega on rea osa numbrist ruudu sees ära kasutatud ja numbri saab kustutada rea lahtritest teistes kahes ruudus.
Kaks sellist lahtrit teevad pointing pair'i, kolm pointing triple'i ja loogika on identne. Sama kehtib veergude kohta.
| Pointing pair | Box line reduction | |
|---|---|---|
| Number piiratud | ühele joonele ruudu sees | ühele ruudule joone sees |
| Kustutad | ülejäänud reast või veerust | ülejäänud ruudust |
| Suund | ruut osutab väljapoole mööda joont | joon vähendab ruutu |
| Puhastatud lahtrid | kuni kuus, kahes teises ruudus | kuni kuus, samas ruudus |
Mõlemaid nimetatakse lukustatud kandidaatideks ja neid tasub õppida paarina, sest skaneerid neid vastupidistes suundades.
Jälgi 1-i ruudus 6.
Ruut 6 vajab 1-i ja ainsad sellele alles olevad lahtrid on D7 ja D8, mõlemad reas D. Seega elab rea D 1 ruudus 6 ning D4 ja D5 ruudus 5 kaotavad oma 1.
Kaks lahtrit ei pea olema kõrvuti ja need võivad hoida palju muid kandidaate. Oluline on ainult see, et ükski kolmas ruudu lahter ei saa 1-i võtta.
Pointing pairs hakkavad loendama umbes keskmise klassikalise sudoku juures ja on hädavajalikud rasketest tasemest alates, nii klassikalises kui ka killer-sudokus. Need on ka mõtteharjumus enamiku edasijõudnud mustrite taga: leia, kuhu number minna ei saa, ja ruudustik ütleb ülejäänu.